det magiska ordet "tålamod"

neid kordi, mil ma olen lastele öelnud, et ole kannatlik, ei suuda ma ka kahe käe sõrmedel üles lugeda...aga ma ise? kui tihti jagub mul endal kannatust?
iseenesest mõistetav, et lastega tuleb olla kannatlik, närviline eeskuju ei süsti järeltulijasse just piisavat annust kannatlikkust. Kuid mõnikord ma lihtsalt ei suuda olla kannatlik, nt kui tehakse kõike risti vastupidi mu sõnadele, katsetatakse piire, virisertakse niisama...Kuna nad ei ole minu lapsed, siis ma pean ennast kontrollima, enda käitumist valitsema. Aga kuskil on piir...ei, ma ei karju nende peale kunagi, ma ei kasuta füüsilist vägivalda, aga ma võin saada kurjaks, mis tavaliselt tähendab ütlust "Nu blir jag arg..." ja sadade närvirakkude hävinemist...

uued kogemused

Kui paljudel on õnnestunud näha sellist jalgratast? Rootsis leidub neid terve posu, Taanist rääkimata, sest see on taanlaste toodang aastast 1984. Kuna Lisa muretses endale selle, siis otsustasin viimaks seda laenutada ja katsetada. Odd riides ja kärus lebamas, algas meie tee mänguväljakule. Põhimõtteliselt ratas nagu ratas ikka...muidugi ei kõlba see maastiku- või matkarattaks, esiteks oma suuruse tõttu ning sellest tulenevalt ei võta see välja suurt kiirust. Aga midagi keerulist sellega sõitmises pole.

Minu uus lemmikteesort...Chai Latte. Segad pulbri võrdse koguse kuuma vee ja piimaga. Veel maitsvam saab vahustatud piimaga (=skummad mjölk), kasutades IKEA spetsiaalset vahustajat .

Põdrajaht ja metslooma liha. Mis metsloomi ma ka söönud ei oleks: põtra, hirve jms Homsest olen mõneks ajaks varustatud metssea maksapasteediga. Saades teada, et suguvõsas on kirglikke jahimehi, arvasin ma, et metslooma liha on vastik ja tülgastav, aga võta näpust. Liha nagu liha ikka. Muidugi saan ma maitsest aru, kas ma söön põdrahakkliha või seahakkliha (viimast küll Eestis)..men jag skulle säga att allt vilt smakar gott! Isegi põdra tükeldamise nägemine ei ole minust teinud taimetoitlast.

boonused

Või õigemini tuleks see sõna panna jutumärkidesse..tegelikult oli see Lisa, kes teema käsile võttis, naljaga pooleks muidugi. Huumorimeel on rootslastele tähtis, mis siis, et ma nende naljadest alati aru ei saa :P Normaalse elukorralduse asemel on mul 3 pere, 4 last, 2 pensionäri, 3 maja, 2 koera. Käsi püsti, kes sellest aru saab? ...mina...aga tegelikult olen ma sellega rahul. 1 pere laste ja eluasemega muutuks isegi üksluiseks..Aga nagu kõik siin ilmas, muutub minu elukorralduski varsti stabiilsemaks ja "normaalsemaks" ja pean lahti ütlema oma boonustest: 2 pere, 2 maja, 2 last, 2 pensionäri, 2 koera. Mis jääb alles?

7 nädalat Falsterbos...

...ja umbes sama palju on ees jõulupuhkuseni, mil mu jalad puudutavad Eestimaa pinda. Kuid alustagem algusest.

10. september maabusin ma Kopenhaagenis. Mu esimene lennureis möödus üle ootuste hästi ning ükski varem kuuldud õuduslugudest ei vastanud tõele ning siinkohal võin vist aitäh öelda kõrvatroppidele ja nätsupakile. Õeraasu ja sõbranna soovitusel valisin aknaaluse istekoha, ise samal ajal paanitsedes "aga mis siis kui see mul südame veel rohkem pahaks ajab?" Ei ajanudki, nagu nad ütlesid. Õnneks ei kogenud ma midagi peale kaalutu oleku, st õhkutõusmisel oli tunne nagu tiriks keegi jõuga maast lahti ja maandumisel nagu prantsataks täie jõuga vastu maad. Ka pagasi leidsin ilma suurema vaevata üles. Ühesõnaga, igasuguste viperusteta algas minu autosõit üle silla Rootsimaa suunas...Lõuna-Rootsi, mille dialekt on tuntud kui üks hullemaid. Muretsesin sellest aru saamisest hetkest, kui leidsin kaardikeselt linnakese asukoha, kus minu tulevased võõrustaja pered elavad. Jah, neid peresid on 2, õigemini 3, aga kahes on lapsed, mis teeb kokku neli last vanuses 6 ja 11 kuud ning 2x3 aastat. Muidugi ei hoia tegele ma nende kõigiga korraga, sest see oleks ihtsalt võimatu..

Mu praegune elukoht on hiiglaslik. 2 korruseline maja - 8 tuba, 3 vannituba, hiiglaslik kelder, köök, tvättstuga, pööning ja muud konkud + megasuur aed. Mu enda tuba ei ole väga suur, aga ma ei kurda, sest kõik vajalik on olemas ning pealegi ei veeda ma siin just palju aega. Kuid ma kolin jaanuaris..veidi väiksemasse majja. Aga see selleks.

Minu iganädalane jympaträning või siis rumpaträning, nagu Max ütleb. Ma armastan seda kohta esimest trennist alates [see oli minu kolmandal siin viibimise päeval]. Saan sealt alati positiivse laengu...või siis peaaegu alati, sest viimasel ajal ei saa enam üldse aru, milline treener mis päeval trenni annab ja lisaks tekib uusi nägusid...kes ei ole nii head. Teisalt on erinevad treenerid positiivne nähtus, sest muidu tüdineks ma lihtsalt ära..ühesõnaga igal treeneril on oma treeningprogramm. Aga ma ei ole trennifriik ja selleks ei saa ma iialgi! Jag tränar bara för skojs skull!





I Småland..i deras stuga. Suur enamik minu eelnevatest nädalavahetustest möödus seal...tsivilisatsioonist eemal..keskkonna vahetuse ja jahihooaja tõttu; üle ega ümber ei saa ka seenelkäigust (minust on saanud seeneteadlane!) Falsterbo ei ole ju ei tea mis suur koht, aga vaatamata sellele, ei hüpanud ma vaimustusest lakke, kui käes oli järjekordne reede ja ees ootas 2 tunnine autosõit põhja suunas. Kuid aja möödudes sai see koht omaks. Ma ei igatse sinna tagasi, aga omamoodi on seal tore...elu on kulgeb lihtsalt teises rütmis.








"Den svenska koden" lebab minu öökapil ning järjekordne peatükk rootslaste iseärasusest ootab lugemist. Ja neid erinevusi jagub. Det eviga tackandet, näiteks. Ma ei jõua vist iial öelda "tack!" nii palju kui vaja, sest rootslased tänavad absoluutselt kõige eest, mis on minu meelest nii ülepingutatud ja ebaloomulik. "Tack för maten!" kuulub iga rootslase sõnavarra, mis tegelikult tähendab kiitust maitsva toidu eest. Aga..nad teavad, et mulle ei meeldi seened, aga ikka ja jälle avastan ma neid toidu seest ja olen sunnitud alla kugistama. Muidugi tänan ma toidu eest, aga minu jaoks on see kohustus...nad peaksid ju aru saama, et see pole kompliment, sest mulle ei maitsenud toit. Õnnekes on suur osa toitudest siiski maitsvad :)


Inimesed. Reegel on, et rootslastega tuleb hoida distantsi, see tähendab võõrastega. Isiklikel teemadel ei räägita, ka pooltuttavatega mitte, aga ilmast võib vahutada palju tahes. Rootslased ei kurda eriti oma muresid, sest siinses ühiskonnas ei ole kohta nõrkadele! "Det kunde ju vara värre!"


Millest ma puudust tunnen? Eesti ajalehtedest ning ajakirjadest, sest ma ei armasta neti versioone. Kohupiimast, keefirist, kohukestest, sest siin neid lihtsalt ei leidu. Vabadusest teha mida ma tahan, millal ma tahan kellelegi aru andmata. Ma ei igatse koju..või mõnikord siiski, aga kodus olles tahan ma tulla siia tagasi. Mul on 2 elu ja 2 maailma. Millega see lõppeb?

vi hörs!