10. september maabusin ma Kopenhaagenis. Mu esimene lennureis möödus üle ootuste hästi ning ükski varem kuuldud õuduslugudest ei vastanud tõele ning siinkohal võin vist aitäh öelda kõrvatroppidele ja nätsupakile. Õeraasu ja sõbranna soovitusel valisin aknaaluse istekoha, ise samal ajal paanitsedes "aga mis siis kui see mul südame veel rohkem pahaks ajab?" Ei ajanudki, nagu nad ütlesid. Õnneks ei kogenud ma midagi peale kaalutu oleku, st õhkutõusmisel oli tunne nagu tiriks keegi jõuga maast lahti ja maandumisel nagu prantsataks täie jõuga vastu maad. Ka pagasi leidsin ilma suurema vaevata üles. Ühesõnaga, igasuguste viperusteta algas minu autosõit üle silla Rootsimaa suunas...Lõuna-Rootsi, mille dialekt on tuntud kui üks hullemaid. Muretsesin sellest aru saamisest hetkest, kui leidsin kaardikeselt linnakese asukoha, kus minu tulevased võõrustaja pered elavad. Jah, neid peresid on 2, õigemini 3, aga kahes on lapsed, mis teeb kokku neli last vanuses 6 ja 11 kuud ning 2x3 aastat. Muidugi ei hoia tegele ma nende kõigiga korraga, sest see oleks ihtsalt võimatu..
Mu praegune elukoht on hiiglaslik. 2 korruseline maja - 8 tuba, 3 vannituba, hiiglaslik kelder, köök, tvättstuga, pööning ja muud konkud + megasuur aed. Mu enda tuba ei ole väga suur, aga ma ei kurda, sest kõik vajalik on olemas ning pealegi ei veeda ma siin just palju aega. Kuid ma kolin jaanuaris..veidi väiksemasse majja. Aga see selleks.
Minu iganädalane jympaträning või siis rumpaträning, nagu Max ütleb. Ma armastan seda kohta esimest trennist
alates [see oli minu kolmandal siin viibimise päeval]. Saan sealt alati positiivse laengu...või siis peaaegu alati, sest viimasel ajal ei saa enam üldse aru, milline treener mis päeval trenni annab ja lisaks tekib uusi nägusid...kes ei ole nii head. Teisalt on erinevad treenerid positiivne nähtus, sest muidu tüdineks ma lihtsalt ära..ühesõnaga igal treeneril on oma treeningprogramm. Aga ma ei ole trennifriik ja selleks ei saa ma iialgi! Jag tränar bara för skojs skull! I Småland..i deras stuga. Suur enamik minu eelnevatest nädalavahe
tustest möödus seal...tsivilisatsioonist eemal..keskkonna vahetuse ja jahihooaja tõttu; üle ega ümber ei saa ka seenelkäigust (minust on saanud seeneteadlane!) Falsterbo ei ole ju ei tea mis suur koht, aga vaatamata sellele, ei hüpanud ma vaimustusest lakke, kui käes oli järjekordne reede ja ees ootas 2 tunnine autosõit põhja suunas. Kuid aja möödudes sai see koht omaks. Ma ei igatse sinna tagasi, aga omamoodi on seal tore...elu on kulgeb lihtsalt teises rütmis.
"Den svenska koden" lebab minu öökapil ning järjekordne peatükk rootslaste iseärasusest ootab lugemist. Ja neid erinevusi jagub. Det eviga tackandet, näiteks. Ma ei jõua vist iial öelda "tack!" nii palju kui vaja, sest rootslased tänavad absoluutselt kõige eest, mis on minu meelest nii ülepingutatud ja ebaloomulik. "Tack för maten!" kuulub iga rootslase sõnavarra, mis tegelikult tähendab kiitust maitsva toidu eest. Aga..nad teavad, et mulle ei meeldi seened, aga ikka ja jälle avastan ma neid toidu seest ja olen sunnitud alla kugistama. Muidugi tänan ma toidu eest, aga minu jaoks on see kohustus...nad peaksid ju aru saama, et see pole kompliment, sest mulle ei maitsenud toit. Õnnekes on suur osa toitudest siiski maitsvad :)
Inimesed. Reegel on, et rootslastega tuleb hoida distantsi, see tähendab võõrastega. Isiklikel teemadel ei räägita, ka pooltuttavatega mitte, aga ilmast võib vahutada palju tahes. Rootslased ei kurda eriti oma muresid, sest siinses ühiskonnas ei ole kohta nõrkadele! "Det kunde ju vara värre!"
Millest ma puudust tunnen? Eesti ajalehtedest ning ajakirjadest, sest ma ei armasta neti versioone. Kohupiimast, keefirist, kohukestest, sest siin neid lihtsalt ei leidu. Vabadusest teha mida ma tahan, millal ma tahan kellelegi aru andmata. Ma ei igatse koju..või mõnikord siiski, aga kodus olles tahan ma tulla siia tagasi. Mul on 2 elu ja 2 maailma. Millega see lõppeb?
vi hörs!
Inga kommentarer:
Skicka en kommentar