jõuluaeg

Nagu traditsiooniks möödusid jõulud rahulikult pere keskel. Ühest küljest on kahju, et traditsiooniline rootsi jõulupidu jäi nägemata, aga teisalt oli hea süüa vana head kodust toitu, mida Rootsimaal ei leidu.

Aga tegelikult erilist jõulutunnet polnudki. Esiteks ilma tõttu. Teiseks on jõulud minu jaoks suures osas oma võlu ning salapära kaotanud. On peaaegu nagu iga teine nädalavahetus. Kuna üldsus peab, siis on endal nagu imelik ka pidamata jätta. Pealegi on see mõnele põhjus korralikuks söögiorgiaks. No ja kingitusi saab ka :)

Aga ega pühal iseenest viga ka ei ole. Häid jõule kõigile!

the nanny diaries

Uskumatu ikka milliseid peresid leidub. No ja Ameerika on muidugi veidrike kullaauk. Konkreetselt siis Annie elust, õigemini mõningatest keeldudest ja käskudest.

1. 1. tööaeg 24/7 - laps + muu pereelu korraldamine

2. lapsega tuleb jälgida börsi muutusi, ikka tema arengu heaks. ja ajaloo muuseumites käia, prantsuse keelt harjutada jne

3. laps on dieedil, st sojarikkad ning suhkruvabad tooted näiteks

4. nanny'l pole lubatud kohtamas käia

5. pere hoiab lapsehoidjal silma peal nanny camera abil

Jne jne. Mul jääb tänada ning õnnelik olla, et mul nii normaalne pere on!

http://www.youtube.com/watch?v=DjvjuA1SmJE

Eestis!

Nüüd olen siis kodus ning ees ootab peaaegu 3 nädalat puhkust. Kuidagi naljakas tunne on, pole jõudnud veel päris sisse elada. Tundub kuidagi, et ma ei elan mingis oma, kolmandas, maailmas. Midagi ei ole oma, midagi ei ole püsiv ja keegi ei mõista. Loodetavasti leian ma hingerahu.

viimane tööpäev

Täna oli siis viimane tööpäev. Veidi pikem, kui tavaliselt, sest Lisal on tööga rasked ajad, st projekti tähtaeg pole enam kaugel ning töö kuhjub üle pea. Trenni ka ei läinud.
Nüüd on asjad enam vähem pakitud, homme hommikul rändavad viimased asjad kotti. Suur osa jääb muidugi siia. Ikka veel ei suuda uskuda, et homme istun ma lennukis..

Kohtumiseni Tallinnas!

släktjul

Pühapäeval oli suur suguvõsa jõulupidu. Kutsututest tuli kohale 42! Mulle tähendas see muidugi abistamist köögitoimkonnas, aga elasin üle. Kaetud oli rootsilaud kõige hea ja paremaga. Traditsioonilisest söögist-joogist Janssons frestelse, heeringas, jõulusink, julmust, kodune glögg.

Seda, et kõik peolised saavad kingituse ma teadsin, aga minu suureks üllatuseks tegid pered mulle veel eraldi kingitusi, vaatamata sellele, et ma sõidan koju nädal enne jõule...Täielik šokk ja peavalu, sest kui ma enne olin mõelnud neile midagi kaasa tuua, siis pärast nende kingitusi tuleb mul üks korralik šopingutuur ette võtta. Aga see oli neist nii armas!!! Tack, tack, tack!

julfest hos Olga

Laupäeval oli meil siis kursakaaslastega pidu..mis siin ikka pikalt pajatada. Suurepärane, kui ühe sõnaga kokku võtta. Igaüks tõi kaasa midagi oma rahvusköögist, ma tegin juustupalle maisihelvestega. Kõik kiitsid :) Ööseks jäin Malmösse Jessica juurde, kuna bussid pärast 24 üldjuhul ei liigu. Falsterbosse jõudsin alles pühapäeva pärastlõunal.

rasked tööpäevad

Lisa hoiatas mind eelmine laupäev, et järgmine nädal tuleb raske. Ümisesin midagi vastuseks, aga ei osanud midagi arvata, sest rohkem töötada pole mu võimuses, olen andnud maksimumi. Aga nagu saatuse kiuste on Seth külma saanud ning kodune. Seega lisaks Oddile tuleb mul ka temaga tegeleda. Siis on Ameerikas jäätorm ning Max ei saanud eile tulema, st et mul tuleb homme (=laupäeval) ka mõned tunnid töötada. Ning kes teab, äkki jääb Seth ka esmaspäeval koju... Suutsin selle nädala üle elada, elan järgmise ka. Või nädalavahetuse + esmaspäeva. Pakkima ei ole ma veel hakanud, jään ilmselt ajaga jänni. Kuidagi tuleb hakkama saada...

Lucia ja viimane svenska

Täna oli siis kuulus Lucia päev. Ainus pidustus, mis mul näha õnnestus, oli lasteaia oma. See polnud küll päris õige, sest ega nemad ju neid õigeid laule ei oska (liiga keerulised) ... Üritus oli rohkem moepärast. Lucia päev on ju traditsioon ja kuidas ikka muidu neisse seda süstida, kui mitte maast-madalast pihta hakata. Pärast jagati veel glögi ja lussebulle'sid (spetsiaalsed saiakesed selleks päevaks. Safrani rikkad ning näevad välja kollatõbistena). Siin Rootsis on nad igatahes maitsvad. Pürksi omad olid rohkem kuivikute moodi). Kokku oli u 45 minutit väljas külmetamist.


Täna lõppes svenska kursus. Jaanuari lõpu poole alustame uue hooga, ilmselt lisandub uusi tegelasi ning vanu kaob ära. Väga tore on olnud. Rahvas on nii avatud :) Mu tänu kuulub Sabinale, kes oli nõus mind veidi hiljem oma õpilaseks vastu võtma...Tegelikult on meie "suhe" Sabinaga mitte just traditsiooniline, aga eks me ole täiskasvanud ka. Ma ei oskagi öelda palju ma olen juurde õppinud. Aga sotsiaalsest aspektist on tore :) Eks ma ise peaks ka rohkem vaeva nägema..

2 tööpäeva veel, nädalavahetuse pidustused. Ja koju. Õnneks läheb aeg kiiresti, aga puhkus kulub marjaks ära küll.

nädalavahetus

Laupäeval olin ma sunnitud end üles ajama 8.30 sest 9.30 oli plaanitud väljasõit mingile jõululaadale. Hommikused telefonivestlused Ingeri, Lisa ja Vyv vahel otsustasid mineku tunni võrra hilisemaks lükata. Sain jälle veidi kurjaks. Mu pahameelt ei leevendanud ka laat, sest see oli nii väike ja mõttetu. Kahetsesin, et sinna sõitsin; oleksin võinud koju jääda ning saanud kauem magada + pääsenud laste seltskonnast. Pärast Friskist sõin õhtust Liv ja Vyv juures, mis oli segu inglise ja rootsi köögist - pannbiffar ning riisipuding. Õhtule panid punkti kohv ja brownies Lisa juures.

Pühapäev. Ei saanud ka rahus magada. Kellelgi oli vaja helistada 10 paiku (tegelt helises telefon varem ka, kuulsin läbi une, aga ignoreerisin). Kell 10 ei ole iseenesest nii vara, aga kuna ma sain magama 02 paiku ning Inger ja Thore naasid oma bridžimängult 02.30 paiku siis oleks tahtnud kauem magada küll. Ülejäänud hommikupoolik oli rahulik, mul oli isegi aega oma asjadega tegeleda. Aga kl 12.30 paiku tõi Inger Ellioti siia :@ Siis kl 14 paiku maabus veel Lisa Sethi ja Oddiga. Seth jäi veel siia ka, aga õnneks suutis ta vanaisa talle seltsi pakkuda 2h. Kl 17 tuli Lisa siia ning sõitsime ta vanaema juurde õhtust sööma. Kui Sethi tujutsemine välja jätta, siis oli õhtu hea. Nüüd ma siis istun siin oma pahna keskel :D

1,5 h pärast võib lausuda "Tere tulemast töönädal!". Aga see on mu viimane! 17.12 on ka veel, aga lõpp on lähedal. Ees terendab 21 päeva puhkust.

detsember

Jõuluaeg kogu oma müstikaga on alanud. Eile oli jõulupidu Falsterbo golfiklubis keskmisest kesisema rootsilaua, kunstkuuse, golfimängiva jõuluvana ning kingitustega. Viimast said siiski lapsed. Täna Malmös väikesel šopingutuuril olles, tabas mind taas jõulumeeleolu. Jõulumuusika on igas poes, jõuluturg on avatud, rääkimata jõuluasjadest igas teises kaupluses. Rahvas tungleb ja rabeleb...kingitused vajavad ju ostmist. Mind valdas igatahes jõulupaanika, just kingituste osas. Polegi nagu eriti midagi kaasa tuua. Ilm igatahes lähenevatele jõuludele ei viita...vihma sajab, muru on roheline. Loodan, et Eestis on lumi maas. Ühest küljest on mul kahju, et rootsi jõulud jäävad läbi elamata. Teisalt pääsen ma kingituste ostmisest 10netele ja söön traditsioonilist kodust jõulutoitu ... ilma igasuguste iseärasusteta :D Ahjaa, släktjul on ju 16.12 Seega mingit sorti jõulupidu näen ma siiski. (Y)

Liv õpib vaikselt eksamiteks..ja kui ma nägin tema materjali hulka (4 paksu kõvade kaanterga kiirköitjat)...ma ei suudaks elusees seda pähe ajada. No jah, ta õpib arstiks... Ühesõnaga mind tabas tunne, et ma vist ei sobigi tudengiks..aga paberit oleks nagu vaja. Ma ei saa Livist aru. Tal on juba eriala..küll teisest valdkonnast, st graafilises disainis. Ta leiaks sellel alal hea töö. Pluss ta on iseloomult nagunii kunstnik. Tal on pere ja lapsed. Vanust ka..st 35 aastat. Milleks siduda veel ennast ülikooliga...õpingud võtavad veel aastaid. Enne, kui ta arstine tööle hakkab, on ta vanusegrupis 40+ Ma ei saa aru..

Eestisse tulekuni on jäänud 15 päeva. Varsti tuleb hakata asju pakkima.

Idol

või siis "Rootsi otsib superstaari". Tänasega sai poolfinaal läbi, järgmine reede on suur finaal kahe tüdrukuga (ajalugu!) - Amanda ja Marie. Jess. Andreas läks. Seriaal pole ju küll elu, aga ikkagi tuksub ja väriseb süda kõvasti, kui tulemus teatavaks tehakse. Miskipärast meeldib mulle rohkem Marie..ma tean põhjust. Amanda (muusika)stiil ei istu mulle ja kahe vahel on ju valida :D Ikkagi toppen!! Üheainsa telesaate tõttu on tuju hea ja tundub, et kõik läheb siiski õiget rada mööda. Lycka till!

natuke kuri pühapäev

Alustasin päeva tervelt tund aega varem eilsega võrreldes ning suutsin kööki maabuda kl 11. Hommikune ilm oli kuri...suht tormine ja vihma sadas ka veel. Tegin hommikusöögiks võileibu ja järsku ütles Liv "Mõtle, sa saad magada kl 10ni" Mina "ja, aga ma lähen hilja magama ka" [nii 1-2 vahel, nemad 11 ajal] Liv "Aga ikkagi" No kammoon. Ise ta on valinud endale sellise elu, st lapsed. Igal emal on väikelastega raske. Mina ei ole selles süüdi. Ja ma ei pea ärkama selleks, et tema magada saaks. Küll minu rasked ajad tulevad. Seni naudin ma aga unemaailma nädalavahetuse hommikutel. Sain suht kurjaks. Nädalavahetused peaks olema minu pärusmaa. Teen, mis ma tahan.

Et enesetunnet paremaks muuta sõitsin ma Höllvikenisse. Sõin rämpsu Burger Kingis ja sõitsin tagasi. Muidugi oleks ma võinud ka kohalikust Statoilist hotdogi osta, aga Höllvikenis puudub võimalus mõne tuttva näoga kokku põrgata. Kammisin veidi teisi poode ka, aga midagi erilist ei ostnud.

Õhtusöök koosnes peamiselt nö leftovers'ist. Risotto, sink, halloumi juust, salat ning joogiks julmust. Mingi rootsi pärane jõulujook, midagi coca sarnast, veidi teise maitsega. Seal on vist humal sees. Nämm nämm. Nüüd ma tean, mida ma endale varun (+pehme piparkook).

Ja siis jälle filmiõhtu. Seekord siis "Toscana päikese all"..ei midagi erilist, aga vaatamiseks kõlbas. Paha tuju läks ka üle :)

laupäev

Ärkasin täna kl 11...tundsin, veits süümepiinu, sest Liv ja Vyv olid ammu lastega üleval. Pealegi pole ma Liv ja Vyv mitu päeva näinud..seda küll minu tiheda ajakava tõttu. Peale selle lähen ma ka hilja magama ning kuidagi tuleb unepuudus tasa teha. Suutsin ennast kl 11.45 sundida uksest välja minema...ning oh üllatust, kedagi polnud kodus. Võtsin kiire hommikusöögi ja tulin oma pessa tagasi. Siiani ei ole vist kedagi kodus, kuigi kl on juba 14. Mul savi, nimekiri tegemistest-toimetustest seisab laual..aga teadmatus, kus nad on, on veider.
Õhtu on kätte jõudnud. Alustan sealt, kust pooleli jäin. Friskis och Svettis hakkas kl 15, kuna ma tahtsin midagi head poest saada, siis asusin tublisti varem teele. Minu üllatuseks polnud autot maja ees, st keegi oli käinud kodus, ilma et ma oleks märganud. Mis siis ikka..arvasin, et nad sõitsid Höllvikenisse nädalasele toiduostule. Vurasin siis jalgrattaga poodi ja pidin peaaegu tagant otsa sõitma Vyv'le, kes oli vankriga poe ees. WTF?! Kiiruga (ja kolinaga) pöörasin otsa ringi. Lootus on, et nad ei näinud mind või ei tundnud selja tagant ära. Tiirutasin siis veidi jalgrattaga ringi ja läksin trenni. Šopingutuur lükkus hilisemaks. Jõudsin koju tavapärasest hiljem ja hiilisin märkamatult oma tuppa. Ebameeldivaks üllatuseks seisis Ingeri auto maja ees. Mida veel? Dušš ja vajalikud toimetused ning siis õhtusöögile. Kõik istusid juba laua taga ja nad ei oodanud mind õhtusöögile. Kus ma siis veel sööma peaks? Lisa juures? Nojah, siiski leidus mulle sööki. Suht jäle..risotto seente ja rucola salatiga. Siis läksime Lisa juurde...see oli planeeritud. Tore, et keegi vaevus mulle teatama. Seal oli tore .. veidi veini, tee, kook. Tulin koos Liv ja Vyv'ga ära. Mis ma ikka seal teen. Nüüd vaatame filmi. The family man (En andra chans rootsi keeles)..mingi ameerika film aastast 2001. Vyv ja Liv istuvad mu vastas diivanil ja neil ei ole aimugi mu blogist :D
Õhtuga kerkis ka saladuse loor nende päevast. Hommikusöök oli neil naabri/sõprade juures. Istusid seal 3h. Siis oli Liv oma vanaema juures õppimas ja siis olid nad poes.

Aga tegelikult on ju nädalavahetus ning ma võin teha, mis ma tahan! Inger küsis, mis ma homme teen. Ämm..mu list "vajab tegemist" pole veel omadega lõpus. Kas ta tõesti ei taha üks kord nädalas tegeleda oma lapselastega paar tundi? Liv pole minult abi palunud nädalavahetuseks ja ega ma ise ka eriti paku...ses suhtes, et mu meelest peaks vanavanemad ka veits aega leidma.
Eks vaatab, mis homne toob..praegu on veel filmiõhtu :P

Yolaine sünnipäev

Neljapäeval oli Yolainel sünnipäev...käime samal rootsi keele kursusel. Ta oli kutsunud kõiki kohvikusse pärast kursuse lõppu. Tuli välja, et kursust polnudki, sest Sabina oli haigeks jäänud ning meile polnud keegi teatanud. Läksime siis ühe kursakaaslase poole, ta tegi meile süüa ja siis rääkisme niisama :)

Sünnipäev ise toimus Turning Torso (pildil) all olevas restoran-lounges ning lisaks meile (st kursakaaslastele) olid ka tema sõbrad. Seltskond oli üsna suur..Ostsime kambapeale kingituse, mis läks minu meelest üsna kalliks, aga mis siis ikka. Ma ei hakanud ka õhtul mööda Malmöt ringi jooksma, et midagi ise hankida. Seda enam, et ma ei tea Malmöt eriti.

Palju me ei tellinud, piirdusime tüdrukutega klaasi punase veiniga. Õnneks, sest peo lõpus selgus, et igaühel tuli oma tellitud söök-jook ise kinni maksta. Väga imelik. Ma ei saa aru, miks ta kutsus siis sellisesse viisakasse kohta..oleks võinud samahästi koju kutsuda ... Ma saan aru, et rahvast oli suhteliselt palju (20 ringis), aga Juliene on (minu üllatuseks) 27, töötab ning tal on pere (mees ja laps)...suht jõukas tundub pealekauba. Kõigil olid suured silmad peas, kui tuli endal rahakoti rauad avada (ma kahtlustasin seda, aga ebameeldiv siiski). Seltskond oli vähemasti meeldiv ning õhtu lähendas kursakaaslastega.

livet är inte en dans på rosor

28 päeva on jäänud jõulupuhkuseni Eestis. Aeg on möödunud lennates ning usun, et ega need jäänud päevadki aeglasemalt lähe. Ma ei oskagi siin veedetud aega lühidalt kokku võtta....mida see mulle andis, näiteks? [ma ei peaks ju praegu olema siin, kus ma olen] Ma mõtlen keeleliselt peamiselt...Mõni päev tunnen, et mu svenska on arenenud, et ma tõesti jõuan sellega kuskile välja. Vms. Teistel päevadel tundub jälle, et olukord on lootusetu ning ma olen jõudnud piirini, mil areng peatub. Või nagu rootslased ütlevad - man står och stampar på en och samma nivå. Ja siis kursus...mulle tõesti meeldib seal, ma naudin seda. AGA täna tundsin ma esimest korda, et mu baas vajab tugevdamist ning B2 taseme õpik oleks perfektne olnud..aga mitte kaasõpilased. Varem ei muretsenud ma, kui mu mingi võõrkeel oli veits sogane, st inimesed said must aru ja ma sain ka oma jutud aetud..ma olin rahul. Ma ei tea miks, aga rootsi keelega see küll nii pole. Muidugi ma saan hakkama. Stampväljendid on mulle pähe kulunud, aga iga kord, kui ma mingit sügavamat mõtet sõnu ning väljendeid otsides kokku puterdan, tundub kõik üsna lootusetu. Miks ma ei võiks ühel ilusal hommikul üles ärgata...ja rootsi keelt osata?!

C1 och självförtroende

Endalegi uskumatult vahetasin kursust ning jätkan C1 tasemel. Ja kohe palju parem tunne on, sest sealsed kursusekaaslased räägivad rootsi keelt, neile meeldib vestelda ja areneda ning õpetaja on rootslane (Sabina). On veid keerulisem (peabki olema), aga mitte midagi hullu.

Ma ei tea väga palju oma kursusekaaslasi, ka nimepidi mitte. Lihtsalt ei jää meelde. Meid on 12 - esindatud on Saksamaa, Kreeka, Ukraina, Valgevene, Serbia, Prantsusmaa, Soome, Austraalia, Eesti, Holland...rohkem ei tule meelde. Loodan igas mõttes ruttu sisse elada. Ma ei usu, et see keeruliseks osutub. Pealegi mulle meeldib seal :)

Tusen tack Lisa, et julgustasid seda sammu ette võtma!!

Minust kiirgab rahulolu.

kõhklused ja kahtlused

Lisa ja Ingeriga rääkimine ei toonud asjasse selgust...vastupidi, ajas veel rohkem segadusse. Kui ma olin kindel, et jätkan B2 tasemel, siis Lisa oli teist meelt. Ühesõnaga, lõpuks helistas Inger Folkuniversitetet'isse, selgitas olukorda, ja küsis, kas on võimalik osaleda C1 taseme tunnis. On. Seega homme sean ma sammud järgmise taseme tundi, vaatan, kui keeruline see on, ja otsustan siis, millisel tasemel ma jätkan. Iseenesest ei ütle tähed midagi, taseme määravad kaasõpilased, aga ikkagi kardan ma, et see osutub liiga keeruliseks. Enda arvates olen ma tasemel B2, viga on selles, et kursusekaaslased on tegelikult madalamal tasemel. Seega, ma ei oskagi midagi arvata ega oodata C1 tasemest. Muidugi õpib inimene rohkem koos endast targematega :) Aga üleliia keeruliseks ei maksa ka asja ajada. Ma olen suurimas segadusepuntras...ma kahtlen ja ma ei tea, keda uskuda...

esimene rootsi keele kursus

Täna toimus kauaoodatud rootsi keele kursus Malmö Folkuniversitetet'is. Alustan tasemel B2. Läksin kursusele segaste tunnetega - kartsin, et see osutub raskeks, aga samas teadsin, et tase B2 peaks olema koolis mingil määral läbitud. Tuli välja, et teised kursusel ei ole oskustega just kaugele jõudnud, vaatamata sellele, et neil on eelnevad tasemed läbitud. Sattusin suht masendusse, sest ma ootasin ja lootsin, et ma õpin palju juurde...aga nii vist ei lähe. Kursusel on mõned, kes ei saa ka enamikust õpetaja jutust aru..ja õpetaja ise on pärit Iraanist. No mida veel..ta on elanud Rootsis alates 1990 ja töötab õpetajana aastast 1996, aga ikkagi. Minu meelest on ta rootsi keel naljakas, kuigi ta ütleb, et on ekspert grammatika alal.
Masetsesin siis tunni ajal veits omaette ja ei suutnud välja mõelda, mida teha. Järgmine tase osutuks vist liiga raskeks ja pealegi see on juba alanud. Koju jõudes, rääkisin Liv ja Vyv'ga. Nende meelest on ka jama, et teised on madalamal tasemel, aga midagi pole teha. Katki ma ikka ei jäta, midagi ma ju ikka õpin (loodetavasti) nende 8 nädalaga. Pean ise rohkem panustama. Ja siis võtan järgmise taseme. Olen tegelikult ikka veel veidi segaduses...homme räägin Lisa ja Ingeriga.
Õpikud on ka nii pagana kallid. Nende eest tuleb veel eraldi maksta, st need ei käi kursuse hinna sisse. Kursus ise maksab juba hingehinda. Äkki õnnestub üks õpikutest neti kaudu soodsamalt saada (kui kohapealt ostes). Eks ma tegutse sel alal.
Siis veidi kursusekaaslastest. Õnneks on enamik nooremapoolsed. Rohkem eestlasi pole. Praegu on meid 11 - iirlane, prantslane, 3 valgevenelast, portugaallane, brasiillane, hiinlane (Taiwanist), türklane, mina ja üks veel, aga üks valgevenelane tahab järgmisele tasemele minna. Las läheb, ta tundub olevat suht ennasttäis tüüp. Naine Taiwanist on naljakas...meil oli täna ülesandeks kirjutada lühiessee naistest ja meestest - erinevustest, sarnasustest jne. Ta suutis paberile panna paar rida. Kui õpetaja talt küsis, et kas ülessanne on ta jaoks raske, vastas ta: "Mitte eriti, ma lihtsalt ei oska midagi arvata. Keegi tavaliselt ei küsi mu arvamust." Hallooo! Milliselt planeedilt ta tuleb? Ja, ma tean, et Taiwanis on elu teistsugune..anyway.
Neljapäeval siis jälle kursusele. Ma loodan, et ma ei saa oma esseed päris punasena tagasi...

nädalavahetus

ega ma selleks erilisi plaane ei teinud. Ega siin midagi eriti plaanida polegi, sest tegevust ei leidu piisavalt. Siiski...laupäeval sõitsin Malmösse šoppama. Bussis mängisin 18 aastast ja hoidsin piletite pealt kokku 50% (vaatamata sellele tuli mul eesti rahas välja käia u 82.-) Õhtul olin öövalves, sest vanemad olid veinipeol sõprade juures. Kui ma olin viimase lapse kl 20.25 voodisse saatnud, algas minu õnneks rahulik aeg. Mõlemad magasid nagu notid..sain oma asjadega tegeleda. Kuhjasin endale sisse liitrite viisi rohelist teed, maiustusi, passisin netis ja tudeerisin svenskat. Vanemad maabusid kl 01 paiku. Ja hommikul tuli nendel koos lastega ärgata...aga mina magasin rahulikult.
Täna sõitsime lõuna paiku mere äärde. Jalutasime rannas ning sadamas. Meri, selle hõng; vahused lained, valge liiv...Õhtupoolikul sõitsime Höllvikenisse. Nemad tegid oma nädala toidu ostu ja ma kammisin teisi poode. Nüüd istun siin...ja lähen vist kööki tee järele..mis tähendab kindlasti vähemalt tunnist istumist seal..ahjaa ma elan ju nädala teises kohas. Mu siinsel toal ei ole majaga ühendust, pean läbi õue minema. Ja siis kui ma majja sisse lähen, siis ma kuidagi ei saa sealt tulema. Lihtsalt seepärast, et ma ei taha, et neile jääks mulje, et mulle ei meeldi nende seltskond. Meeldib..ja väga, aga on nädalavahetus ja ma ei jaksa kogu aeg lastega tegeleda. Ma vajan energiat terveks järgnevaks nädalaks. Aga laste juures olla ja nendega mitte tegeleda on ka imelik..see lihtsalt ei ole võimalik..
Homme on jälle esmaspäev...

Gregori sünnipäev

Minu hoolealuste sõber sai 3 aastaseks ning tänane päev oli mõeldud põngerjatele selle tähistamiseks. Mul ei olnud plaanis sinna minna, sest nende vanemad läksid nagunii. Ees terendas vaba pärastlõuna. Aga kus sa sellega, ma olin ka oodatud. Mis siis ikka. Täielik kaos...lastel muidugi lõbu laialt, aga 14 lapse mängulust on täiskasvanute jaoks natuke liiga palju! Hämmastav, et soolast ei pakutud, kohe asuti koogi kallale, siis mängima, kohustuslik fiskedamm (lapsed "õngitsevad" endale kotikese, mille sisu ulatub kommidest mänguasjadeni) ja koju minek. Nii kiiresti see 2h läbi saigi.

Ja minu rootsi keele kursus hakkab teisipäeval! :D

üks päev...

olin siis täna platsis kl 09.05 ja...kedagi polnud järjekordselt kodus. Täna ei saanud ma majja ka sisse, aga õnneks on leiutatud terrassid. ootasin siis 10-15 minutit ja sirvisin ajalehte. Minu hoolealune oli unne suikunud..ja ta ärkas (minu äratamise peale) 10.45 "Nice!" Ma saan aru,et lapse und ei saa planeerida, aga siiski ... ma oleksin saanud järjekordselt magada!!!
Pärastlõuna osutus siiski meeldivamaks...võtsime ette jalutuskäigu raamatukokku. Võtsin paar raamatut..eks näis, kui kaugele ma nende lugemisega jõuan. Ja siis veel ühe CD...jah, Rootsi raamatukogudes laenutatakse ka CD'sid :)
Siis oli veel tavapärane fika...4 täiskasvanut ja 8 last (kellest pooled on päris põngerjad alles). Kisa ja kära kui palju.
Õhtust sõime kõik siin, st Ingeri ja Thore juures, sest nad sõidavad homme nädalaks Hispaaniasse (mis tähendab mulle ka ajutist elukoha muutust). Põhiroaks oli kartul metspardiga. Nämm, nämm... :D Ja magustoiduks õunakook vaniljekastmega. Keele viib alla :P
Ja homme siis sel nädalal esimest korda trenni...nende kahe päevaga on mulle uskumatult palju rämpsu sisse läinud. On aeg sellest vabaneda!

the curse of the golden flower

Käisime täna Ingeriga Malmös kinos vaatamas filmi "The curse of the golden flower". Filmi tegevus toimub sajandite vanuses Hiinas ning lool on ajalooline tagataust, aga väga palju sellele ei keskenduta ning seetõttu jäävad osad kohad segaseks. Kel huvi, võib ajalooraamatutes tuhnida :P Olulisemalt rohkem rõhku pannakse riietele, võitluskunstile, kultuurile. Ning muidugi käsitletakse inimeste vahelisi suhteid keisri dünastias. Film on seniajani Hiina kulukaim, eelarvega 45 miljonit dollarit ning on saanud auhinna kostüümide disaini eest, kuigi film oli ka parima võõrkeelse filmi kategooria nominent.
Tore oli vaadata, aga siiski mitte päris minu maitse...

natuke kuri mina

Novembri saabumisega lükkus minu tööpäeva algus veel varasemaks, st kl 9'ks. Kuna ma pean tööle sõitma jalgrattaga ning lisaks kulub ettevalmistustele ning hommikusöögile parasjagu aega, siis tavatsesin end üles ajada 1,5h enne tööpäeva algust. Siis alustasin ma kl 9.30-10. Nüüd on puhkusel lõpp, aga kuna uni on magus, siis tuleb mul teele asuda hommikusöögita ja süüa töö juures. Eks ma harju uue rutiiniga. Täna, st minu novembrikuu esimesel tööpäeval, olin platsis täpselt 09.00 ... ning kedagi polnud kodus. Õnneks sain majja sisse, passisin seal niisama. Majarahvas ilmus lagedale 09.15 JA minu hoolealune magas. Seega oli mul veel 1h passimist, mille tegin parajaks hommikusöögi ja lehelugemisega. AGA ma oleksin saanud kauem MAGADA! Homme jälle kella 9'ks platsi...

õhtusöök inglaste moodi

Vyv oli teinud traditsioonilist inglise sööki - Shepherds' Pie (juurviljad ja lambahakkliha kaetud püreestatud kartulitega) ja Yorkshire pudding (ahjus küpsetatud segu munast, jahust ja piimast). Jaa, see pirukas ei pruugi välja näha just isuäratav, aga minu meelest oli see maitsev :) Võib-olla tulenes see sellest, et ma olin trennist tulnuna meganäljane ja tühi kõht on ju kõige parem kokk. Lisaks tundub mulle, et ma hakkan ära harjuma kõige selle imeliku lihaga, mis siin pakutakse. Yorkshire pudding ei ole magustoit, vaid osa põhiroast. Lihtne ja maitsev, nagu soolane pannkook :) Õhtu lõppes aga filmi vaatamise ["Reign over me"] ning šokolaadi ja konjakiga. Ausalt öeldes on mul süda veits paha ja ma ei saagi aru, kas see on šokolaadist (eks mul endal ole ka tagavarasid) või õhtusöögist..või...

svenska

Keelekursus, kus mul on plaanis käima hakata, lükkus jälle edasi. Algul oli juttu, et alustame oktoobris, siis 6.nov ja nüüd on 13.nov ja ka see kuupäev ei ole kindel. Põhjus on lihtsalt selles, et kursusele ei ole registreerunud piisavalt rahavast (st vähemalt 8 inimest). Olen registreeritud B2 tasemele, mida loetakse üsna kõrgeks ja kui enamik on sellel tasemel, siis nad ei jätka õpinguid, sest nad saavad hakkama. Mis mõttes, ma ei saa aru?! Jah, ma saan hakkama, sest ma suhtlen ju rootsi keeles, aga ausalt öeldes, ei räägi ma ise just palju...Ma loen ajalehti, kuid ma ei tea iga sõna tähendust jne jne Tundub, et kogu grammatika ja sõnavara, mis ma kunagi õppisin, läheb rääkides meelest :S Kusagilt hangiti mulle ka mingi rootsi keele õpik, aga ma tõesti ei suuda end käsile võtta ja iga päev selle taga istuda. Parimal juhul avan selle paar korda nädalas. Sellest ei piisa ju, et ma oma rootsi keelega kuskile välja jõuaksin. Mul on vaja, et see kursus algaks võimalikult ruttu!!!

öine äratus

Öösel vastu reedet ärkasin kl 02.45 krabina peale..hiir, oli mu esimene mõte..Kobasin pimedas toas lambilüliti järele ning jäin kuulatama. Hääl kostus riidekapist (eraldi ruum toas). Kui ma ukse avasin, vaatas mulle vastu hiir - silmad olid suured nagu tõllarattad ja üldiselt nägi ta väga jäle välja. Paari kiire sammuga jooksis ta peitu või õigemini minu silma alt ära. Kontrollisin lõksu töökvaliteeti (jah, mul oli lõks ülesseatud, sest mul on ennegi hiirtega probleeme olnud) ning mu suureks üllatuseks ei olnud see töökorras. Ilmselt oli koristustööde käigus midagi selle vastu läinud. Pusisin siis lõksu kallal, et see jälle töökorda saada. Õnnestus. Uuesti uinuda oli raske. Hommikul oli lõks tühi ning mind valdas paanika, sest ma ei tahtnud veel mõnest oma asjast ilma jääda. Õhtul, kui ma töölt koju jõudsin...leidsin lõksust hiire. Viskasin laiba koos lõksuga (kilekotis) õue..ja samal ajal valdas mind järjekordne paanika.."aga kui neid hiiri on majas veel" ja "äkki plaanivad hiired mulle kättemaksu, et nende kaaslasele otsa peale tegin". Ei jäänud muud üle, kui uus lõks üles seada. Öösel magasin rahulikult ja hommikul oli lõks tühi...Mis edasi saab, ma ei tea..

koerad

kindlasti mõtlete, millest selline teema? ikka sellepärast, et kahel siinsel perel on koer. Ma armastan loomi ja ma mäletan selgelt hetki, mil ma tahtsin endale nii väga koera, aga ema ei lubanud..eks ikka sellepärast, et korteris ei ole piisavalt liikumisruumi ning koerga tuleb ju väljas ka käia. Ühesõnaga loom tähendab uut pereliiget. Kuid oma koer on oma koer, hoopis teine asi on hoolitseda kellegi teise koera eest..Uskumatu kui närvi võivad koerad mind mõnikord ajada, ntx kui nad töllerdavad kogu aeg sabas ja lunivad toitu, isegi siis kui mul on käes purk lastepüreed; lakuvad nõusid pärast söömist ja nuusutavad iga vastutulijat, lootes midagi süüa saada. Siin ümbruskonnas ehitatakse üht maja ning suhteliselt tihti jääb see minu jalutuskäigu teekonnale. Mul on juba mark sealt mööduda, sest mul on tunne, et need ehitajad naeravad mu üle, sest Freja nagu lendaks nende juurde...ta lakub neid ja jookseb ringi mööda suurt ehitusplatsi ja siis ma pean teda taga otsima + mul on veel vanker (magava) lapsega. What a nice situation! Lisaks on Rootsis veel hea tava, et koerajunnid tuleb üles korjata..mysig! Ja siis ma lihtsalt ei saa aru, et kui inimene on suure osa ajast kodus, siis miks ta ei võiks ISE OMA koeraga välja minna...

fika

Ehk siis nagu pildilt näha on tegemist tavalise kohvipausiga. Kohv või siis tee ja midagi nämmat nosimiseks. Lisaks siblib (siiani) vahemikus 4-8 last ümberringi. No ja siis me üritame vestelda, aga mingit sügavat arutelu sellest ei kujune, peamiseks segavaks asjaoluks lapsed, kellel tuleb siiski silma peal hoida ning peale selle oskavad need väikesed inimolevused valel ajal täiskasvanutelt tähelepanu nõuda. Aga ikkagi on tore vaheldus..kui nii võib öelda, sest need fikad ei ole just haruldased, st mitmel päeval nädalas, täna isegi 2x päevas. Ühesõnaga, dieedile minekust ei maksa rääkidagi ;)

det magiska ordet "tålamod"

neid kordi, mil ma olen lastele öelnud, et ole kannatlik, ei suuda ma ka kahe käe sõrmedel üles lugeda...aga ma ise? kui tihti jagub mul endal kannatust?
iseenesest mõistetav, et lastega tuleb olla kannatlik, närviline eeskuju ei süsti järeltulijasse just piisavat annust kannatlikkust. Kuid mõnikord ma lihtsalt ei suuda olla kannatlik, nt kui tehakse kõike risti vastupidi mu sõnadele, katsetatakse piire, virisertakse niisama...Kuna nad ei ole minu lapsed, siis ma pean ennast kontrollima, enda käitumist valitsema. Aga kuskil on piir...ei, ma ei karju nende peale kunagi, ma ei kasuta füüsilist vägivalda, aga ma võin saada kurjaks, mis tavaliselt tähendab ütlust "Nu blir jag arg..." ja sadade närvirakkude hävinemist...

uued kogemused

Kui paljudel on õnnestunud näha sellist jalgratast? Rootsis leidub neid terve posu, Taanist rääkimata, sest see on taanlaste toodang aastast 1984. Kuna Lisa muretses endale selle, siis otsustasin viimaks seda laenutada ja katsetada. Odd riides ja kärus lebamas, algas meie tee mänguväljakule. Põhimõtteliselt ratas nagu ratas ikka...muidugi ei kõlba see maastiku- või matkarattaks, esiteks oma suuruse tõttu ning sellest tulenevalt ei võta see välja suurt kiirust. Aga midagi keerulist sellega sõitmises pole.

Minu uus lemmikteesort...Chai Latte. Segad pulbri võrdse koguse kuuma vee ja piimaga. Veel maitsvam saab vahustatud piimaga (=skummad mjölk), kasutades IKEA spetsiaalset vahustajat .

Põdrajaht ja metslooma liha. Mis metsloomi ma ka söönud ei oleks: põtra, hirve jms Homsest olen mõneks ajaks varustatud metssea maksapasteediga. Saades teada, et suguvõsas on kirglikke jahimehi, arvasin ma, et metslooma liha on vastik ja tülgastav, aga võta näpust. Liha nagu liha ikka. Muidugi saan ma maitsest aru, kas ma söön põdrahakkliha või seahakkliha (viimast küll Eestis)..men jag skulle säga att allt vilt smakar gott! Isegi põdra tükeldamise nägemine ei ole minust teinud taimetoitlast.

boonused

Või õigemini tuleks see sõna panna jutumärkidesse..tegelikult oli see Lisa, kes teema käsile võttis, naljaga pooleks muidugi. Huumorimeel on rootslastele tähtis, mis siis, et ma nende naljadest alati aru ei saa :P Normaalse elukorralduse asemel on mul 3 pere, 4 last, 2 pensionäri, 3 maja, 2 koera. Käsi püsti, kes sellest aru saab? ...mina...aga tegelikult olen ma sellega rahul. 1 pere laste ja eluasemega muutuks isegi üksluiseks..Aga nagu kõik siin ilmas, muutub minu elukorralduski varsti stabiilsemaks ja "normaalsemaks" ja pean lahti ütlema oma boonustest: 2 pere, 2 maja, 2 last, 2 pensionäri, 2 koera. Mis jääb alles?

7 nädalat Falsterbos...

...ja umbes sama palju on ees jõulupuhkuseni, mil mu jalad puudutavad Eestimaa pinda. Kuid alustagem algusest.

10. september maabusin ma Kopenhaagenis. Mu esimene lennureis möödus üle ootuste hästi ning ükski varem kuuldud õuduslugudest ei vastanud tõele ning siinkohal võin vist aitäh öelda kõrvatroppidele ja nätsupakile. Õeraasu ja sõbranna soovitusel valisin aknaaluse istekoha, ise samal ajal paanitsedes "aga mis siis kui see mul südame veel rohkem pahaks ajab?" Ei ajanudki, nagu nad ütlesid. Õnneks ei kogenud ma midagi peale kaalutu oleku, st õhkutõusmisel oli tunne nagu tiriks keegi jõuga maast lahti ja maandumisel nagu prantsataks täie jõuga vastu maad. Ka pagasi leidsin ilma suurema vaevata üles. Ühesõnaga, igasuguste viperusteta algas minu autosõit üle silla Rootsimaa suunas...Lõuna-Rootsi, mille dialekt on tuntud kui üks hullemaid. Muretsesin sellest aru saamisest hetkest, kui leidsin kaardikeselt linnakese asukoha, kus minu tulevased võõrustaja pered elavad. Jah, neid peresid on 2, õigemini 3, aga kahes on lapsed, mis teeb kokku neli last vanuses 6 ja 11 kuud ning 2x3 aastat. Muidugi ei hoia tegele ma nende kõigiga korraga, sest see oleks ihtsalt võimatu..

Mu praegune elukoht on hiiglaslik. 2 korruseline maja - 8 tuba, 3 vannituba, hiiglaslik kelder, köök, tvättstuga, pööning ja muud konkud + megasuur aed. Mu enda tuba ei ole väga suur, aga ma ei kurda, sest kõik vajalik on olemas ning pealegi ei veeda ma siin just palju aega. Kuid ma kolin jaanuaris..veidi väiksemasse majja. Aga see selleks.

Minu iganädalane jympaträning või siis rumpaträning, nagu Max ütleb. Ma armastan seda kohta esimest trennist alates [see oli minu kolmandal siin viibimise päeval]. Saan sealt alati positiivse laengu...või siis peaaegu alati, sest viimasel ajal ei saa enam üldse aru, milline treener mis päeval trenni annab ja lisaks tekib uusi nägusid...kes ei ole nii head. Teisalt on erinevad treenerid positiivne nähtus, sest muidu tüdineks ma lihtsalt ära..ühesõnaga igal treeneril on oma treeningprogramm. Aga ma ei ole trennifriik ja selleks ei saa ma iialgi! Jag tränar bara för skojs skull!





I Småland..i deras stuga. Suur enamik minu eelnevatest nädalavahetustest möödus seal...tsivilisatsioonist eemal..keskkonna vahetuse ja jahihooaja tõttu; üle ega ümber ei saa ka seenelkäigust (minust on saanud seeneteadlane!) Falsterbo ei ole ju ei tea mis suur koht, aga vaatamata sellele, ei hüpanud ma vaimustusest lakke, kui käes oli järjekordne reede ja ees ootas 2 tunnine autosõit põhja suunas. Kuid aja möödudes sai see koht omaks. Ma ei igatse sinna tagasi, aga omamoodi on seal tore...elu on kulgeb lihtsalt teises rütmis.








"Den svenska koden" lebab minu öökapil ning järjekordne peatükk rootslaste iseärasusest ootab lugemist. Ja neid erinevusi jagub. Det eviga tackandet, näiteks. Ma ei jõua vist iial öelda "tack!" nii palju kui vaja, sest rootslased tänavad absoluutselt kõige eest, mis on minu meelest nii ülepingutatud ja ebaloomulik. "Tack för maten!" kuulub iga rootslase sõnavarra, mis tegelikult tähendab kiitust maitsva toidu eest. Aga..nad teavad, et mulle ei meeldi seened, aga ikka ja jälle avastan ma neid toidu seest ja olen sunnitud alla kugistama. Muidugi tänan ma toidu eest, aga minu jaoks on see kohustus...nad peaksid ju aru saama, et see pole kompliment, sest mulle ei maitsenud toit. Õnnekes on suur osa toitudest siiski maitsvad :)


Inimesed. Reegel on, et rootslastega tuleb hoida distantsi, see tähendab võõrastega. Isiklikel teemadel ei räägita, ka pooltuttavatega mitte, aga ilmast võib vahutada palju tahes. Rootslased ei kurda eriti oma muresid, sest siinses ühiskonnas ei ole kohta nõrkadele! "Det kunde ju vara värre!"


Millest ma puudust tunnen? Eesti ajalehtedest ning ajakirjadest, sest ma ei armasta neti versioone. Kohupiimast, keefirist, kohukestest, sest siin neid lihtsalt ei leidu. Vabadusest teha mida ma tahan, millal ma tahan kellelegi aru andmata. Ma ei igatse koju..või mõnikord siiski, aga kodus olles tahan ma tulla siia tagasi. Mul on 2 elu ja 2 maailma. Millega see lõppeb?

vi hörs!