neid kordi, mil ma olen lastele öelnud, et ole kannatlik, ei suuda ma ka kahe käe sõrmedel üles lugeda...aga ma ise? kui tihti jagub mul endal kannatust?
iseenesest mõistetav, et lastega tuleb olla kannatlik, närviline eeskuju ei süsti järeltulijasse just piisavat annust kannatlikkust. Kuid mõnikord ma lihtsalt ei suuda olla kannatlik, nt kui tehakse kõike risti vastupidi mu sõnadele, katsetatakse piire, virisertakse niisama...Kuna nad ei ole minu lapsed, siis ma pean ennast kontrollima, enda käitumist valitsema. Aga kuskil on piir...ei, ma ei karju nende peale kunagi, ma ei kasuta füüsilist vägivalda, aga ma võin saada kurjaks, mis tavaliselt tähendab ütlust "Nu blir jag arg..." ja sadade närvirakkude hävinemist...
Prenumerera på:
Kommentarer till inlägget (Atom)
Inga kommentarer:
Skicka en kommentar