Ma ei saa mõnikord inimeste mõttemaailmast aru. Eile hommikul kl 9 paiku oli kellelgi vaja aias "kivipõranda" peal falsterbo kotadega hüppenööriga hüpata. Tule taevas appi. Ja nad teavad, et mu toa seinad on nii õhukesed, et ükskõik mida ajas teha - kõik kostab 100% läbi. Ma sain nii kurjaks. Oleks võinud vähemasti muru peal hüpata ja ilma kotadeta. Täna, õnneks küll tunduvalt hiljem, oli Elliotil vaja aias paar minutit karjuda. Ju ta mängis midagi, aga see oli tõesti paar minutit ja pealegi veidi enne kui nad kodunt minema läksid (lasteaiakaaslase sünnipäevale). Ma ei saa aru, miks vanemad teda toas ei võinud hoida...

Anyway, eile käisin Malmös šoppamas. Odd saab järgmine pühapäev aastaseks! Nii, et tema kingitus kuulus minu sisseostude nimekirja :) Siis käisin trennis aga hoopis Vellinges. Seal oli külalistreener oma programmiga - danspass. Tund aega tantsu (mitte aeroobika). Treener paneb muusika käima ja hakkab tantsima ning teised tantsivad järgi. Ühtki sammu eraldi läbi ei võeta, aga samas midagi väga keerulist seal ka ei olnud. Kogu saal nägi liikudes koomiline välja, kõik kes muidu peavad koormusele vastu ja on muidu tublid võimlema, siis oma keha liigutamises nad sama tublid polnud (jutt käib vanematest inimestest). Muidu oli äge (Y)
Õhtusöögile laekusid nende sõbrad, Cecilia ja Måns, lastega. Ja nad olid siin terve õhtu. Läksid minema veidi enne kl 23. Ja kujutate ette, nad hoidsid oma 3 aastast poega ärkvel terve selle aja. Nad ei küsinud kordagi, kas ta on väsinud. Siis kui ta virilaks muutus, siis said aru...
Ma passisin ka terve aja seal, polnud südant lahkuda, kuigi mul oli igav..Ei teagi, mida tänase päevaga ette võtta..