Põhimõtteliselt on mul nädal aega ainult siin veel olla. Uskumatu, kuidas aeg lendab. No ei ole võimalik, et 10 kuud on juba möödas. Oeh, ja ega ma nüüd oma tulevikupilti väga palju selgemaks ei ole saanud, et nüüd tean, mida tahan..natukene ehk siiski.
Pean ütlema, et lahkun siit segaste tunnetega. Üks nende peretuttav Anna, kes oli minu vanuselt USA's au pair, ütles, et ma hakkan kindlasti nutma. Ja igatsema neid. Ma ei tahaks enam ainult au pair olla - esiteks olen ma keeleliselt saavutanud punkti, mil tuleb teha järgmine samm - siin ülikoolis õppida. Aga et siin õppida, on raha vaja. Lapsed on veel liiga väikesed, et ma saaks perelt paluda võimalust töö kõrvalt õppida. Teiseks ei kannataks ma ainult lastega tegelemist välja. Muidu mulle meeldib siin, väga. Ja sellest vabast ajast siin on niii kahju loobuda. Ärasõit saab olema raske. Men jag har inte övergett tanken att återvända nån gång. Jag lämnar min framtid åt sin öde...åtminstone delvis.
Prenumerera på:
Kommentarer till inlägget (Atom)
Inga kommentarer:
Skicka en kommentar