livet är inte en dans på rosor

28 päeva on jäänud jõulupuhkuseni Eestis. Aeg on möödunud lennates ning usun, et ega need jäänud päevadki aeglasemalt lähe. Ma ei oskagi siin veedetud aega lühidalt kokku võtta....mida see mulle andis, näiteks? [ma ei peaks ju praegu olema siin, kus ma olen] Ma mõtlen keeleliselt peamiselt...Mõni päev tunnen, et mu svenska on arenenud, et ma tõesti jõuan sellega kuskile välja. Vms. Teistel päevadel tundub jälle, et olukord on lootusetu ning ma olen jõudnud piirini, mil areng peatub. Või nagu rootslased ütlevad - man står och stampar på en och samma nivå. Ja siis kursus...mulle tõesti meeldib seal, ma naudin seda. AGA täna tundsin ma esimest korda, et mu baas vajab tugevdamist ning B2 taseme õpik oleks perfektne olnud..aga mitte kaasõpilased. Varem ei muretsenud ma, kui mu mingi võõrkeel oli veits sogane, st inimesed said must aru ja ma sain ka oma jutud aetud..ma olin rahul. Ma ei tea miks, aga rootsi keelega see küll nii pole. Muidugi ma saan hakkama. Stampväljendid on mulle pähe kulunud, aga iga kord, kui ma mingit sügavamat mõtet sõnu ning väljendeid otsides kokku puterdan, tundub kõik üsna lootusetu. Miks ma ei võiks ühel ilusal hommikul üles ärgata...ja rootsi keelt osata?!